21.-25. novembril toimusid Pariisis 21. karate maailmameistrivõistlused. Ainukese Eesti sportlastena oli tiitlvõistlustel väljas Lauri Mengel, keda sekundeeris treener Gediminas Jürjo. Kuigi Lauri ettevalmistus MM-ks kulges suuremate tõrgeteta ja oodata võis head esitust, jäi võistlus siiski oodatust lühemaks. Lauril tuli vastu võtta kaotus esimeses ringis, kus vastaseks oli horvaat Ivan Zoricic. Matši lõppedes oli seisuks 0:0 ja kohtunike hääletuse tulemusena võitis matši horvaat.
„Lauri tegutsemine jäi kaugele tema tavapärasest“, kommenteeris napilt kaotatud matši Lauri treener Gediminas Jürjo. „Lauri lasi ennast suruda ning sooritas paljud löögid fokusseerimata, mis ei ole talle iseloomulik. Ka kõige kehvemal treeningpäeval tegutseb ta enamasti agressiivsemalt ja aktiivsemalt.“
„Ju ma siis tahtsin liiga palju ja mõtlesin üle“, analüüsis Lauri oma ebaõnnestunud tiitlivõistlust. „Pettumus on suur, aga ma tean, et ma ei ole nii kehv nagu seekord välja kukkus ja kavatsen seda tulevikus tõestada.“
Suurejooneliseim MM läbi aegade
Tallinnas on viimase kümne aasta jooksul toimunud kaks täiskasvanute karate Euroopa meistrivõistlust (2002 ja 2008). Prantsusmaal toimus täiskasvanute EM viimati 1996. aastal, viimane MM aga koguni 40 aastat tagasi aastal 1972. Seega oli viimasest suurest tiitlivõistlusest Prantsusmaal möödas 16 aastat ning arusaadavalt oli prantslastel motivatsiooni küllaga, et korraldada pikaks ajaks meeldejääv tiitlivõistlus.
Lõppenud MM-i valusa kaotuse tahaks Lauri kiiresti unustada, aga võistlusi üldiselt võib veel pikalt meenutada. Prantslased on teada-tuntud karatelembene rahvas. Karate mõistes hiiglaslik Bercy staadion oli pealtvaatajatele välja müüdud juba selle aasta alguses. Nädalavahetusel toimunud medalimatšide ajal võiski kogeda midagi harjumatut – 16 000 inimese kõrvulukustav kaasaelamine. Mõne pallimängu puhul pole see midagi enneolematut, aga karate võistlustel tuleb seda harva ette.
Prantsusmaa sportlaste triumf
Juba pikalt enne Pariisi MM-i räägiti, et prantslased võtavad selle MM-i korraldamist väga tõsiselt. Levisid kuulujutud suurtest summadest, mida Prantuse Karate Föderatsioon on kulutanud võistluse korraldamiseks ja prantsuse koondise ettevalmistamiseks. Olgu need summad millised tahes, iga sent oli seda väärt.
Rahvuskoondise ettevalmistus õnnestus 100 protsenti ning kodupublikule suudeti pakkuda enneolematu hulk medaleid (medalitabel). Prantslaseid ei olnud medalikonkurentsis ainult kahes kategoorias (meeste -60kg ja +84kg). 16-st kategooriast oldi finaalis üheksal juhul ning pronksimatšil viies kategoorias. Lõpuks võitsid prantslased 16-st kuldmedalist seitse, kusjuures maailmameistriks tuldi nii mees- kui ka naiskondlikus kumites.
Jaapanlaste uskumatu kata
Medalitabelis teisel kohal oli Jaapan, kes paistis silma eelkõige meisterlike esitustega katas. Jaapanlased jõudsid neljast kata finaalist kolme ning väljusid neist kõigist võitjatena. Jaapanlaste sooritustega kaasnesid asjatundliku publiku ohked ja ahhetused ning nende esitustele aplodeeriti alati püsti seistes. Seda isegi siis, kui naiste individuaalse kata finaalis võitis Rika Usami kohalikku Sandy Scordot. Jaapanlased jäid kata finaalist välja ainult meeste individuaalses arvestuses, kus teist MM-i järjest võidutses Antonio Diaz Venezuelast (jaapanlane Ryo Kiyuna oli kolmas).
Jaapani kumite sportlaste esitus jäi küll kata varju, aga medaleid võideti ka kumite arvestuses. Eriliselt paistis silma Ko Matsuhisa, kes oli tõeline publikumagnet. Oma väärikate esituste ja imetlusväärsete jalatehnikatega pani ta publiku alati rõkkama. Kaks aastat tagasi Belgradis toimunud MM-il sai Ko Matsuhisa kuulsaks võttes „scorpion kick-iga“ kolm punkti tollal karatemaailma valitsenud Rafael Aghayevi (AZE) vastu. Seda lööki demonstreeris ta oskuslikult ka sellel aastal. Kehakaalu -75kg kolmanda koha matšile pani Matsuhisa efektse punkti just „scorpion kick-iga“ võites tulemusega 8:0 pronksmedali. Lisaks võitis Matsuhisa sel aastal meeskonnamatšides Aghayevit.
Meeldejäävadad medalijuubeldused
Kehakaalu -75kg finaalis kohtusid mehed, kes ka kaks aastat tagasi finaalis kulla pärast võitlesid. Kui eelmine kord jäi veenvalt peale Rafael Aghayev, siis sel korral oli Luigi Busa (ITA) kord. Sellest matšist oodati põnevat lahingut, kuid pärast neljaminutilist finaali oli seis 0:0 ja võitja otsustati kohtunike hääletusega. Võitjaks kuulutati Busa. Algas itaalase ülevoolav rõõmutants.
Kogu võistlus kulmineerus veel ühe nauditava juubeldusega. Meeskondliku kumite finaalis alistas Prantsusmaa kodupubliku ees Türgi ning võidukad sportlased tänasid publikut lühikese akrobaatilise tantsuga.
Mis võis olla prantslaste edu võti?
Eesti karate säravaim tulemus seni on pärit Soomest. 2006. aastal võitis Marko Luhamaa Tamperes raskekaalu kulla. Naaberriigis võisteldes oli Markole tulnud kaasa elama hulk eestlasi ning Marko oli ka soome publiku hulgas tuntud tegija. Kindlasti andis see „koduseinte“ tugi Markole toona tuult tiibadesse.
Prantsuse sportlased kogesid Pariisi MM-il väga tormilist kaasaelamist, aga koduseinad ei garanteeri tingimata eelisseisu. Hea näite saab tuua jällegi Marko Luhamaa karjäärist. Juba 2002. aastal Tallinna EM-il oli Marko oma taseme poolest medalipretendent, aga jäi poolfinaalis kohtumise lõppfaasis kaheldava kohtunike otsuse tõttu finaalist välja. Hiljem libises käest ka pronksmedal ja tulemuseks 5. koht. 2008. aastal jäid Tallinnas toimunud EM-il napilt medalist ilma juba kaks Eesti sportlast. Kodustel tiitlivõistlustel saavutasid 5. koha nii Marko Luhamaa kui ka Dimitri Teplõhh.
Olgugi, et prantslasi viis medaliteni mõni kaheldav kohtunike otsus, ei saa öelda, et nad oma kuldasid poleks välja teeninud. Juba 2010. aastal Belgradis koosnes prantsuse koondis suures osas samadest tegijatest, kes nüüd medaleid võitsid. Serblased võitsid koduseinte vahel kõige rohkem medaleid ning prantslaste medalisaagiks jäi üks kuld-, kolm hõbe- ja üks pronksmedal. Kahe aasta möödudes on prantsuse koondis ühtlaselt arenenud ning enamikke selleaastaseid kuldmedaleid võis ette ennustada. Oluline on tähele panna, et esile ei kerkinud üksikud prantsuse sportlased, vaid medalikonkurentsi sekkuti praktiliselt igas kategoorias.
Niivõrd jõulise esituse taga on kindlasti tugev organisatsioon, milles on tasemel treenerid, kes suudavad oma sportlaseid professionaalselt ja süsteemselt ette valmistada. Just oma professionaalse ja eesmärgipärase suhtumisega olid prantslased seekord kogu maailmast mitme sammu võrra ees. Muidugi on neil sportlaste osas suurem valik kui nii mõnelgi teisel riigil, aga rohkelt potentsiaalset andekust ja palju raha ei vii kuhugi, kui puudub tugev süsteem sportlaste arendamiseks. Näiteks, Hiina Rahvavabariik läks sellelt MM-ilt koju ühe hõbedaga.
Järgmised karate maailmameistrivõistlused toimuvad 2014. aastal Saksamaal Bremenis. Pariisi MM-iga tõstsid prantslased korralduse ja tulemuste poolest lati väga kõrgele. Jääme huviga ootama, mida on sakslastel kahe aasta pärast vastu panna.